Käsikäes

Jõulupeolt koju kõndides oli mul pihus üks lakitud küüntega käsi. Pall oli katki ja et ta pisutki sirgjoonelisemalt (rutem) kõnniks, oli õigustatud abikäe ulatamine. Sadas vaikset lund ja tuul puhus selja tagant – ei häirinud nõnda miski.

Samamoodi ei häirinud miski jõulukontserdil ega järgnenud peol. Intriige kuumavereliste ladina-ameeriklaste peol jagus – tülisid naiste pärast, näiteks Pedrol, kuid lõpuks kallistasid kõik teineteist, leppisid ära ja läksid rahulike südametega oma kodudesse laiali. Tore.

Meeskoori ja naiskoori on nagu heas läbisaamises venda ja õde. Hoolitsetakse üksteise eest, usaldatakse – nõnda sünnivad käsikäes kiftimad peod, mida kellelgi teisel, kui koorirahval, ei ole.

Uus lillepoiss

Olime eile just jõudnud enne esinemist Rolloga korraks pingile istuda, kui kellegi must käsi Rollo õlale langes. See oli koorivanema kinnastatud käsi. Rollol tuli Madele peale esinemist lillekimp anda. "Ei tea, kas see oli nüüd sellest, et ma juuksed olen ära ajanud", arutles krimpsus näoga Rollo pärast ülesande vastuvõtmist. "A kas ta siis juustega oleks lilli varem halvemini üle anda saanud?", mõtlesin edasi.

Asjamehelikult ta selle protseduuriga igatahes hakkama ei saanud. Made oli rõdul, kui kontsert lõppes. Utsitas mindki asja talle meelde tuletama, kuid lavalt maha tulles ja kõiksee kooriga rõdule minnes jättis ikka kimbu alla. Eitea, kudamoodi need noored lilli üle anda oskavad, kui vanemadki olijad täpselt ei mõista.

Muidu oli eilne advendikontsert kift. Kui "Karulaane jenka" trummide, kitarri, kontrabassi ja lõuamandoliini saatel kõlama hakkas, siis paistis enamjaolt rõõmsaks muutunud publiku seast välja üks vanatädi, kes kipra tõmbunud kulmude alt pillimehi silmitses. Äkki harjutab tal samasugune bänd öösiti kõrvalkorteris? Õnneks ta pilk leebus, kui hakkas oreli saatel kõlama "Eks teie tea".

Reede, 10. detsember

Eile ma proovi ei jõudnud. Mitte lumesaju tõttu, nagu maamees Rollo, vaid et tööd oli palju. Lumesadu oli aga positiivne nähe. Nii kift oli kontori aknast vaadata, kuidas hanged kasvasid. Minu teise korruse aknani oli neil veel kasvuruumi. Varsti saab suusatama.

Vaatamata kõigele oli ka Rollo, kelle helistasin, heas tujus. Paadunud optimist, nagu ta on. Unistas, et küll oleks hea Syncroga (VW T3) ringi lasta. Ei olnud üllatus. Samas märkis üllatusena ära Marikeni sõnad, kes kiitis Volvot, mis kindlameelselt lumehangedest läbi tuhisenud oli. Või umbes nii.

Lumehangi sain ise murda täna hommikul pool seitse, mil autot välja kaevasin ja ujuma sõitsin. Meeldivad tegevused kõik. Aknast paistis ilm igatahes hullem kui tänaval, mis rohkem udusulgedes maailma meenutas. Ei mõista, mispärast toiduvarumist ja kojujäämist soovitavat juttu raadiost lasti. Ruumi oli seetõttu linnas lahedalt. Ujula parklat ilmestasid aga rohkem kõrgema kõhuga autod. Ja Maximast sai odavat kala.

Lumi, rannaliiv ja seened

Palju vett on vahepeal maha sadanud, nõndaet jõed ja järved on taas kerkima hakanud. Enne kevadet! Nüüd on aga maa külm ja meeldiv lumepuru peal. See oli vist ka ajendiks, miks Üllar agitatsiooni tegi ning koorimehi möödunud laupäeval Nõo rannahalli võrkpalli lööma kutsus.

Peab ütlema, et viimasest, vist septembri algusest pärinevast pallimängust polnud kõige võidukamad mälestused, kuid see ei takistanud nüüd kaasa löömast. Ja vägagi meeldiv oli - pehme kivideta liiv, soe saal, mõnus muusika taustaks - mida aktiivne hing veel ihaldada võiks?!

Mängutulemused jäid üsna viigiseks, kuigi vastaskolmik sai meie neliku vastu võite rohkem. Hea tunne aga, et kõik pallid said löödud enam-vähem sinna, kuhu mõeldud. Suud-silmad pääsesid samuti liivast.

Pärast kostitas Üllar veel sauna ja seente ja .... Autojuht Aret kiibitses asja küll veidi viltuse näoga, kuid usun, et toimunuga rahule jäi temagi. Saunast ta ju ei pääsenud

Aitäh Üllarile mõnusa olemise eest!



pilt: www.rannahall.ee

Jumalik kontsert ja vanamoeline pidu

Umbes nõnda võib kirjeldada 6. novembril toimunud TAMi ja Emajõe Laulikute ühisüritust, mis algas kontserdiga Paide kirikus ning päädis keskaja stiilis peoga Roosna-Alliku mõisas. Väga hästi olid ette valmistatud mõlemad, mida kinnitas katkematu aplaus kontserdi lõpus kui uhked kostüümid enamiku mõisapiduliste üll. Koorirahvas teab, kuidas pidu pidada.

Mida teeb TAM oma vilistlastega iga 4. novembri hommikul?

Õige vastus on see, et laulab kell 7.00 oma dirigendi Alo voodist üles. Nõnda kõlas ka sel aastal üle Tammelinna majade reibas Meeste Laul, mis võis üles ajada ka nii mõnegi naabermaja elaniku. Kusjuures hääle andis seltskonnale kätte Alo õpilane Kuno.

Palju õnne, jõudu ja jaksu, Alo!

Ühe lauluvenna repliik kooriproovis

"Hea, kui esimene hääl kõrval on. Siis teab, mis kohapeal õigesti juua, see tähendab laulda"

Kes on pildil?

Vihjeks, et kindlasti ei ole ta võõras, pigem lähemast tutvusringkonnast. Teine vihje on see, et midagi tal enam ei ole.

Pikk paus?

Jah, palav suvi on möödas ja ilusam sügiski. Kesse sel ajal ikka niiväga kirjutada viitsis.
Aga kui midagi meenutada, siis siin pilt Rakvere juunikuisest meeslaulupäevast, kus Udo meelitati TAMi tagasi
Siis jätsime oma armsa Veski-Villaga hüvasti. Tuleb aga tunnistada, et kuigi TAMikad näitasid seal klaveri õue tassimisega jõu ja ilu numbreid, tegid Popsid TAMikatele ikka ära, sest kui Popsid lõpuks laua taha istusid, olid TAMikad enamuses juba kodudesse tekkide vahele kadunud.
Vahepeale jäi Viljandi, kus pidi "seest tants tulema". Tuli ka!
Rattalaagris võis näha nii mõndagi

Muhedaks kujunes aga suve lõpus käik J. Simmi sünnikohta, kus lisaks ametlikule osale tuli pillikeeltele võtta Sakala meeste poolt pakutud seltskonnalaulude repertuaar. Pillimeestele need liiga rahulikud lood näppumööda ei olnud, kuid ega see mängimast ja kaasalaulmast ei takistanud. Tagasiteel sai tehtud veel suure bussiga metsapeatus, et minna p... ei, hoopis ujuma! Ujuti Pikasillas, kus vist mitte keegi enne ega peale meid ujumas ei olnud käinud. Kalamehed aeti eemale, ning kõik ukerdasid ennast vette. Sügelisi keegi teadaolevalt sealt ei saanud.
http://vimeo.com/14275462

Nüüd aga jätku jõudu meie koori vanimale Peetrile esimehe vastutusrikka koorma kandmisel!

Suvi algas!

Koorisuvi sai sel nädalavahetusel Kõverajärvel tõepoolest alguse, mil tugevamad TAMist ja TÜANist sealses metsamajas Mehhiko-temaatiliselt kokku said. Ilm oli eestimaiselt hea - mõõdukalt soe ja mõõdukalt päikse-vihmaline. Nädalatagusest troopikaleitsakust oli järvevesi veel nõnda soe, et kannatas täitsa ujumaski käia. Nii meeldivast saunast kui ka muidu. Täitsa hää oli.

Lustakaid, laululisi ja halenaljakaid seiku jagus küllaga, alates katki läinud helivõimendist (lastes endi laulul kõlada), paadirallist ja sääsehordidest kuni pisut hapukavõitu lihani, mis kõhukestele just eriti head ei teinud. Pall oli päris katki, nõndaet õnnetu oli teist kohe vaadata. Uueks üritusteks oleme kindlasti juba karastunumad.

Tänud korraldajatele ja kena algavat suve!

Jumal keisrit kaitse sa!

Mitte ihuparfüümi vaid sääsetõrjevahendi lõhn oli see, mis eile Maarja kiriku hoonesse sisenedes ninna lõi. Aplad sääsed olid jõudnud ka sinna.

Olukord TAMi ridades oli aga eile ärev. Proovideks ei tulnud mehi piisaval arvul kohale, mistõttu jäi õhtuse kontserdi keerukaim lugu Läte "Pilvedele" üldse läbi harjutamata. Teisipäevases proovis kõlas see laul aga üsna kasinalt. "Mis saab õhtul?", kumas nii mõnegi mehe peas. Kui 100-aasta tagust aega kirjeldades räägiti, et nii mõnigi keeruline lugu (sh. Pilvedele) taheti keerulisuse pärast laulupeo repertuaarist üldse välja jätta, siis see pani meid vaid irooniliselt muigama. Alo mõtetes kõlkus loo esitamata jätmine ka nüüd, sest väga palju mehi jäi ka õhtul tulemata.

Õnneks midagi säärast ei sündinud. Esimese kontserdipoolega meelsus kasvas, vaheajal tegime isegi proovi ja laulsime selle loo laulmiseks ekstra sünnipäevalauast kohale tulnud Jänkule ja varasemale sünnipäevalapsele Andrile "elagu!" ka ära. Järgnev Pilvede esitus oli suurepärane.

Eesti Laulu Pidu oli suurepärane oma vaheldusrikka repertuaari ja ülieeskujuliku korraldusega. Müts maha Akadeemilise Emajõe ees - suurepärased ideed suudavad nad veel paremini teostada (pidades ka silmas mulluaastast Laulupeo tuletoomist).

Pildil Emajõe laulikud proovi tegemas - neid oli siis juba piisavalt kohal

Igakevadiselt jõel

Mõned päevad tagasi sai taas ette võetud üritus, mis leidis aset juba 5. korda. Sedakorda Elva jõel. Oli väga vahva, vaatamata algupoolel väga võsasele jõele. Meenutas teine isegi nagu takistussõitu rohkem. Ilm oli aga soe ja päike paitas põske, mistõttu olid matka lõpus terve seltskonna näod rahulolevalt rõõmsad. Aasta pärast jälle.

Kõuepäevad

"Hullem kui sümfooniaorkester!", ütles eile Alo selle peale, kui äike Veskist kuskil sajakonna meetri kaugusel meeletu kärgatusega maasse põrutas. Veski aken oli lahti, kuid mehi see ei hirmutanud. Pigem isegi vastupidi - meeste väega näis üsna hubane väljas sähviva-mürtsuva äikese vastu olla, vihmavalingut kuulata ja laulda. "...säält nagu äike alla orgu kajab..." Mnjah.

Äikest oli eile proovis rohkemgi, kui ainult akna taga. Peale suurepärast kevadkontserti näib olema meestel tunne, et hooaeg on läbi ning koori tegevusest osavõtt pole enam eriti kohustuslik. Proovid ja ürituste registratsioonid on hõredad ning see tegi õpetaja pilgu ja mõtted kõueilmeliseks. Meil on aga ees veel üks individuaalne ja kaks ühiskoorides ülesastumist Rakveres maastelaulupäeval ja Pärnus hansapäevade öölaulupeol... mõlemad kenade uute repertuaaridega ning meeldivas miljöös. Kuidas me nendele üritustele hõredas kammerkoosseisus läheme, ise nimetame endid üle 50-meheliseks suureks meeskooriks...

Pildid 9. mai emadepäevakontserdilt (autoriks Antsu-onu).
Esimesel pildil on esitamisel "Üksteist peab hoidma". Maarjalille ja Kurekellaga koos kõlas see lugu ligi kahe ja poole tunnise kontserdi lõpus kohe nõnda hästi, et tuli kordamisele.
Teisel pildil on kontserdile imelist kõla lisamas Tartu Kellade ansambel
Kolmandal pildil - teate vist isegi, mida esitatakse.

Huvitav

Täna öösel nägin unes, et toimus mingi koori väljasõidu korraldamine. Kõik tegutsesid nagu tavaliselt ja kõigil oli ka üsna rahulik meel. Midagi tundus siiski kummalist olevat... Kuskilt tasahilju, kuid samas rabavalt sain aru, et me läheme Argentiinasse! Kuid miks käis asjaajamine selliselt, nagu sõidaksime kuskile Põlvasse? Ei mingit paanikat ega närvilisust. Tundus, nagu mehed ei teakski, kuhu me tõepoolest läheme.

Kas teame ka täna, kuhu läheme? Või mis meid ees ootab? Oleme äkki hoopis saavutanud tasakaalu, mille najalt pole ärevuseks põhjustki. Mina üksi ainult mõtlen et kas ja kuidas ja mismoodi - ehk hoopis aitab selleks korraks ja annaks võimaluse kellelegi teisele - pisut teistmoodi vaadata ja teha.

Mis siis Rootsis tegelikult toimus?

Mis siis Rootsis tegelikult toimus - pealtnäha tegelikult täiesti viisakas kontsertreis, mida ilmestasid uhked publikurohked esinemised Cristiane kirikus ja Göteborgi ülikooli aulas. Neid kontserte võib nimetada tavapärastest küll pisut erinevateks, sest ega ei meenu, et ühel päeval oleks samas kohas antud mitu kontserti või et lähikümnendil oleks mõnes välismaa (ja ka tartuvälises) kirikus olnud kuulajaskond suurem, kui neile laule laulev TAM. Eks viimane näitab, et eestlasi on Göteborgis ikka üsna palju. Nii sõjaajal sinna läinuid, nende järeltulijaid kui ka tudengeid. Nõnda on nad suutnud kokku panna kena segakoori, kes meile ja meiega kenasti laulis. Üsna soe tunne oli.

Göteborgi Ülikoolis toimunud kontserdid olid üsna sarnased meie kevadkontserditega, mida tulevad kuulama sõbrad-sugulased ja muidu fännid. Traditsionaal ühesõnaga. Seal linnas suudeti neid kontserte aga anda ühe päevaga suisa kaks ja 150 (Rootsi) kroonise piletihinnaga! Täiesti uskumatu, aga nii see oli. Kui pärastlõunasel kontserdil oli kuulajaid kõva kolmandik aulatäit, siis õhtul oli aula peaaegu täis. Ka korraldus toimis, nimetaksin kohe – profesionaalselt laitmatult. Kellaajaline proovigraafik, saalilubaja, piletimüüjad jne. Meie boheemlaslikul seltskonnal oli sealt küllaga eeskuju võtta. Muuseas, meie võõrustaja, Göteborgi Akadeemiliselt Meeskoor, laulis ainult peast. Ka eestikeelset „Leelot“ ja „H.M.M“. TAM teeb oma proove 2x sagedamini, kuid ikka olid mõnel mehel noodikaaned käes. Piinlik, kui arvestada, et olime neid lugusid ’nühkinud’ juba jaanuarist saati.

Ma ei taha aga meeste kallal norida. Vastupidi. Alo andis üleeilses proovis möödunud kontsertreisile viiepalliskaalal tugeva ’hea’ hinde. Hääl püsis meil tõesti lõpuni vormis ja lood kõlasid suurepärase kõlaga ülikooli aula toel uhkelt kontserdite viimaste lauludeni välja. Miinuseks tõi ta pika sinnasõidu, mis hääli natukene ikkagi väsitas.

Mulle pakkus aga suurt hingerõõmu meeskoor koos Aloga ise. Ma ei räägi siin sellest, et kõik ennast väga kenasti ülal pidasid. Eks ikka tuli kedagi hommikul hotellis vahetult enne bussi väljumist üles ajada ja aidata unise Palli trummikotist nirisevat fantat, mille pudelil kork lahti jäänud, enne bussiastumist reostuse vältimiseks välja valada, kuid siiski – TAM näitas ennast parimast küljest. See külg avaldus laupäevasel õhtusöögil rootslastega, kus toimus meeleolukas mitteametlik võistulaulmine. Vaheldumisi rootslastega sai veiniklaaside taga eeskujulikult maha lauldud repertuaar, mis ei lubanud rihma lõdvaks lasta ega joogile keskenduda. Ja polnud tarviski. Parimas headuses tuli meie poolt esitamisele üle 10 loo, millest suurima aplausi ja tänuhõiked teenis piano-pianissimo esituses T.Vettiku „Kuu“.

Säärases vabas olekus tulevad esitused on meeldivad nii lauljatele kui kuulajatele, nõnda et kui me suurema seltskonnaga südaöö paiku peolokaalist lahukusime, valdas meid tõeline joovastus. Joovastus, mis ei tulenenud tarbitud vähesest alkoholist, vaid pigem läbi laulude väljaöeldust. Me kõik tundsime end justkui parema inimesena.

Nõnda ei vaibunud meestelaul öisel jalutuskäigul läbi kevadelõhnalise pargi öömaja poole, ega ka päev hiljem laevakajutis, kuhu kogunes pooleteisetunnise koorirepertuaari mahalaulmise lõpuks rohkem kui kümnemeheline seltskond. Ühise lauluga seigeldi väljadel, kus metsloomi rajuna tormab, tehti õlut, lennati linnutiivul, püüti väsinud häälega isegi pilvedele jõuda...

Tõepoolest oli ja on hea tunne olla seltskonnas, kus tahetakse laulda, olla meeskoori mees!

Enamik pilte kõnelevad enda eest. Neljandal pildil on aga Hain Rebas, rahvuskaaslane Rootsis, tänu kellele TAM Göteborgi üldse jõudis.

Kõrge lennuga linnud

Oleme oma meeskoorist tihti kadestava pilguga naiskoori (TÜAN) poole vaadanud, kui jutt läheb laulutegevuse peale. Millise hämmastava professionaalsusega seal küll tööd tehakse, kusjuures liikmetele näib see, meie jaoks kohati range ja halastamatugi, kõik meeldivat. Alo on meile naiskoori vahel ka eeskujuks toonud, kuid mitte väga tihti, sest see eeskuju näib üsna püüdmatus kauguses tegutsevat.

Uue verstaposti asetas naiskoor oma 65. juubeli kontserdiga. Ja just laululise verstaposti, mis pani kuulajad-vaatajad TÜ aulas midagi uut kogema. Kes nuttis, kes naeratas, kes vaatas asjatundliku pilguga teostust - külmaks ei jätnud see lavastuslik kontsert vist küll kedagi.

Lavaline liikumine, valgus, ebatraditsionaalsus - need olid asjad, mis tõid lood kuulajale palju lähemale. Eks võib muidugi vanamoodsalt vaielda - õige lugu peab tooma oma sõnumi ka kinnisilmi kohale. Kuid kas alati? Eriti, kui laule on mitu. 'Miski' võiks need lood kokku siduda. Naiskoor leidis Selle kena 'miski', millega nad suurepäraselt oma 65. sünnipäeval hakkama said. Palju õnne neile!

Ootab

Gustav II Adolf, omanimelisel turuplatsil Göteborgis. Jah, täpselt seesama, kes Ülikooli peahoone taga. Ainult palju suurem.
23. aprillil kohtume!

Häälekool

Sattus kätte raamat, nagu H. Kuus "Laulja häälekool" aastast 61. Leidsin selle TAMi suurest arhiivist, sees pühendus "Võitjale koorile kontserthalli viktoriinilt. Tartus 23/24 dets. 1961"

Üle 350 lk sisaldab omajagu nõukaaja käekirjas teadust, kiidusõnu vene selleala inimestele, kuid samas seletusi nii ühele kui teisele hääletekke nähtusele. Näiteks, et madalad ja keskmised helid tuleb helisema-kõlama (resoneerima) panna rinnakus, kõrgemad helid jällegi rohkem peas. Väär on arusaam, et kops puhub, kõris tekib heli ja ainult suu töötab kõlakojana. Minul siiani näiteks oli. Tuleb aga tunnetada õhuavarusi rinnakus ja peas, ning neid heli tekitamiseks kõlakojana ära kasutada.

Meestele kindlasti huvitav teada, et "kuked" tekivad kõrilihaste lõtvusest (arusaadav siis, miks need laululaagri teise päeva hommiku proovis enamasti ilmuvad). Lahendus sellele on kindlam tugevam kõri hoiak.

Lk 143 aga kirjutab, et hea tugeva kõla (resonantsi) tekitamiseks on muuhulgas oluline "resoneeriva õõne sisepinna niiskuse aste. Kuiv limaskest ei võimalda helilainetele nii head peegeldumist, kui limaskesta niiske pind, sest niiskus katab kinni kõik limaskesta pinnal esinevad väikesed konarused ja muudab seega pinna siledamaks." Siledalt ja kõvalt pinnalt peegeldub heli paremini.

Seega siis mõistlikus koguses ja vahetult enne suisa kohustuslik...

Au tegijatele!

Kevad on täie jõuga uksest ja aknast sisse murdnud. Kui veel poolteist nädalat tagasi sai Tähtveres veel kenasti suusatada, siis nüüd, vaadates musta maad ja 15 soojakraadipügalat, tundub paarinädalatagune talv justkui teiselt maalt pärit olnud olema.

Juba mõned nädalad on möödas suurejoonelisest kevadkontserdist-ballist Vanemuise kontserdimajas. Üritus, mille järgselt nii mõnigi mõtles, et oli see siis nüüd kontsert-meelelahutusüritus või hoopis peo-peremehe juubelipidu. Kas see aga ongi oluline?!

Mõtleks pigem, mis olnuks, kui seda kontserti poleks olnud. Õhtu kodus, mõnel võib-olla saun sõpradega, kus saanuks ilmaelu üle arutada... üsna rutiinne reede, eksju? Leidus aga mees, kes suure arutamise asemel midagi ära tegi. Kellele meeldivamalt, kellele vähem, kuid erilist põhjust end ebamugavalt tunda polnud kellelgi. Tegijale ja enim panustajale võib ju temale taotluslikult laskunud suurema tähelepanu ning taktikalised apsud, mis ka pigem hoopis "vanakooli" meenutas, südamerahuga andeks anda.


Fotod Antsu-onult

Miks Jänku ja Kunni anekdoote nii hea kuulata on

Enamus mehi astuvad alati sammu lähemale, kui Jänku või Kunn harvast oma anekdoote pajatavad. Võiksid tihemini, sest on ju põhjust, nad teevad seda väga hästi - hea lugu, ilmekas esitus ning peast räägitud.

Sama asi kehtib ka laulude esitamisetel. Kui koor ennast ilmekalt väljendab ja noodi asemel dirigendi (publiku) poole vaatab, siis vaatab ka publik meid. Mitte ei sirvi kavasid ega tegele muu kõrvalise tegevusega. Dirigendi poole vaadates ei eksi me ei sissetulekute, alustamiste ega dünaamikaga ning suuremat headmeelt tunnevad lõpuks nii dirigent,lauljad, kui publik.

Miks ma seda räägin - viimasel ajal on meie repertuaari tulnud hulga vahvaid ja ilusaid lugusid. Laule, mis mahuvad kõigest ühe-kahe noodilehekülje peale. Miks aga, olles mitu kuud juba harjutatud, neid suur hulk mehi ikka noodist laulab?! Õpetaja on sellele juba hulga vihjeid teinud. Kaua ta aga nõnda jõuab! Püüdkem seada oma kooriskäimise eesmärgiks seda, et võimalikult palju laule selgeks saada, mitte läbi laulda. Loomulikult ei ole keegi kohustatud Carmina Buranat pähe õppima. Aga "Tuulevaiksel ööl" ja mitmed teised lood on sellised, millede ilmeka peast esitamisega pälvime päris kindlasti suuremat tähelepanu, kui lugu ajaleheuudise moodi ette veerides.

Pole ka minul kõiki lugusid peas. Kuid teen ise ja julgen soovitada noot proovis lihtsalt käest ära panna ja juba kuid mahaveeritud lugu peast ära laulda. Tuleb välja küll. Kui ka esimene kord läheb mõni sõna meelest, siis teine-kolmas kord enam ei lähe. Õpetaja ka ei pahanda. Hoopis tunneb headmeelt ja näitab võib-olla mõne asja veel paremini ette. Proovige järgi! :-)

Meid pole nii palju, et endi hulgas pealtvaatajaid omada.

Ei ole ma niiväga "vanakoolimees", kuid lugu pean nendest väga. Mispärast? Asja võiks võrrelda hetke olukorraga Eesti suusakoondises, kus noored pole enam need, kes lahkuvad vene kooli läbikäinud mehed. Kaasaja head tingimused ja suured valikuvõimalused on loonud olukorra, kus kehtib uus sõna "kerge õppustel, raske lahingus". Raskeid lahinguid aga tegelikult ei tunta. Spordis küll, kuid koorielus mitte. "Latt" on tulemusena lihtsalt madalamale langenud. On see kaasaja paratamatus? Vist küll.

Aga ei ma ei taha viriseda, kaugel sellest. Asja positiivne pool on see, et uus olukord on loonud võimalused, mida me ei oska ehk veel ära kasutada. Ülemineku ajal kipub aga seetõttu lihtsalt mõõn tekkima.

Esmaabi on lihtne - julgus, osavõtlikus, pealehakkamine, kannatlikus, tähelepanelikkus, teistega arvestamine... aga ka loobumisoskus millestkist muust meelepärasest selle ühe ja meeldivama eesmärgi nimel. Rea-laulumees võib küll arvata, et mis temast ja tema arvamusest. Kuid kui ta miinimumigi ei tee - ennast hääleseadesse ja õigel ajal kooriproovikoori ei too või koori üritusest osa ei võta, oma puudumistest rühmavanemat ei teavita ega koori tegemiste vastu erilist huvi ei tunne... mis teda siis kooris üldse hoiab? Meid pole nii palju, et endi hulgas pealtvaatajaid omada.

Käesoleva jutu ajendiks on 4-koori kevadball 19. märtsil, kuhu on hetkeseisuga (8. märts) registreerunud vaid viiendik(!) koori liikmetest...

Mõnele mehele isegi meeldib!

Ja siinkirjutajale ka. TÜANiga käsikäes ja Veiko Ratase juhendamisel ette võetud peotantsukursused nimelt. Sest mis võib vaheldusrikkam olla, kui muidu istuvale-seisvale koorilaulu harrastajale on tekkinud võimalus muusikarütmis jalga keerutada. Igatahes! Meeldivam pool asja juures on veel see, et naised on alati kohal. Kui meestega on nii, et kes suusatab, kes on komandeeringus või kes unustab tantsutrenni lihtsalt ära, siis naistega pole seda juhtunud. Isegi vingus nägu nad ei tee. Nii on tantsuproovis (kahjuks) üsna tavaline nähe, et naine tantsib naisega. See vist on isegi parem, kui naine päris üksinda on - saavad omavahel vähemasti vaielda, kumb parasjagu mees on ja kes astub parema jalaga edasi ja kes vasaku jalaga tagasi. Naiste rollis eelistavad nad muidugi rohkem olla ja see on hea, sest lõpuks mehe ligi saades tuleb mõlemal ikkagi naine olla.

Mehed on tantsutrennis see-eest või sees ja miks ei peakski?! Kui naerusuine naisterahvas sulle peale kiiret pööret ujerõõmsalt otsa vaatab või kui märkamatult üks naispartner tantsupõrandal sinu ees teise vastu vahetub - liikumine veel sinna juurde - mida vahvamat ühelt uniselt pühapäevaõhtult veel tahta! Nõnda siis, et kui Maika kipub vahel Viisakas Viil olema, siis näiteks Rollo on 100% alati kohal (khm, lauluproovides pole kaugeltki nii). Nagu ülejäänud naistest ja headest elukommetest lugu pidavad meesterahvad. Pole paha. Kevadballil ja naiskoori juubelipeol tantsime!

Tort või sport?

"Ma pole pehme tordimees vaid olen vinge spordimees" - umbes säärane mõtte kummitas mul jaanuarikuus peas, kui võtsin vastu otsuse Tartu maratonile minna. Miks? Sest sihuke paks lumi lihtsalt kutsus suusatama ja väga meeldiva tunde saab lumelaudadel libisedes ka. Ja mida muud sa talvel õues ikka teed! Isegi metsa puid ei saa tegema minna, sest lumi kubemeni sügav.

Nõnda peale u. 350 km läbimist kahe kuu jooksul jõudsin elusalt ja tervelt 21. veebruari hommikul Otepääle. Kui oli jäänud 8 minutit stardipauguni, siis tundsin, et midagi rõhub. Ju see oli see liiter spordijooki, mille otsustasin enne starti ära juua. Kuna metsatukk polnud kaugel, siis kiire kepijooks sinna ja tagasi andis paraja sooja sisse. Kui pauk käis, siis hakkas kostma ilus muusika ja keppide klõbin. Muusika (Tartu maratoni hümn) vaibus peagi, kuid klõbin kestis veel 6 ja 11 minutit. Vahepeale jäi 63 km kannatust, kuigi mingit valu ja piina see endast suurt ei kujutanud. Lisaks teeninduspunktid, mis kolletasid kollastest spordijoogi topsidest. Alul läksin suusad jalas jooki kahmama, edaspidi aga leidsin, et ilma suuskadeta pääseb paremini laudadele ligi, et jämesoolaga kaetud hapukurki ja peensoola sisse kastetavat leiba süüa. Otsa mustikasuppi ja spordijooki. Nämm.

Ülilibe suusk ja sõbralikud kaasmaratoonarid tegid sõidu nauditavaks, nõndaet Palu TP-ni oli sõit päris meeldiv. Peale seda algas aga sõit suht tasasel maal, mis pani ainult mõtlema üht - tuleks see finiš vaid rutem. Hellenurme jõudes oli tunne üsna kutu, nõndaet võtsin suusad kähku alt ja jäin sinna sööma ja jooma (khm, spordijooki ja mustikasuppi). Hiljem ajatabelit uurides oli see aga viga, sest Hellenurmes olin jõudnud järgi koorivend Jaanusele. Kuna ma teda aga ei märganud siis jäi omavaheline võidusõit ära. Jaanus finišeeris mõned minutid enne mind. Eks tuleval aastal vaatab...

Tuleb muidugi tunnistada, et finišis oli keel üsna suusavesti peal. Isegi mu väike edevus oli kuskile kadunud - raja äärest optimistlikuid hõikeid teinud Rein ei pannud mind peatuma, et ennast maratonirajal tema pildimasinasse jäädvustada. Kuid lõpp hea - kõik hea. Aeg üle 6 tunni polnud just kiita, kuid midagi kurvastada ka polnud. Midagi kuskilt katki polnud ju läinud ja enesetundelgi polnud viga. Paar tundi hiljem peotantsutunnis läks otsaesine küll kiiresti märjaks, nagu mõnel... , aga see oli aus. Tublisisid TAM-ikaid oli rajal veelgi. Jürimäe Tõnn tegi isegi aja, millega positsioneerus 800 sisse ja finišeerus pea poolteist tundi enen mind. Hullumeelsus! :)

Ikkagi - tort või sport? Enda puhul tuleb vist joon tõmmata kuskile sinna vahepeale, sest ega heast tordist ikka ära ei ütle. Pealegi tuleb füüsiliseks pingutuseks energiat koguda, nõndaet suhkruid sisaldav tort ei olegi paha. Küll tuleb aga olla ettevaatlik selle kesvamärjukese ja kangemaga, sest säärase joogi tarbimise järel saavutatavat heaolutunnet võid nautida vaid finišis.

Torti ja sporti siis ning et tuleval aastal TAMikaid rohkem rajal oleks! Vormile viimast lihvi andev suusalaager toimumas ju enamasti enne maratoni ;)

Foto: Postimees

Miks see loodud sai?

Mingis proovis käis meil Rolloga seletamine. Ei mäletagi, mille kallal me ilkusime või naakusime. Võib-olla oli lihtsalt lõbus olemine, millele aitasid kaasa õpetaja iroonilised märkused. Ahjaa - baritonid ei osanud istuda. Kes istus ühtepidi krõnksus ja kes jalg üle teise - hääle tekitamisele see igatahes kaasa ei aidanud. Nõnda ta siis palus viisakalt baritonidel sirgelt istuda ja jalga mitte üle teise panna - munad tahtvat ka hingata. Kõrvaltvaatajale võib-olla arusaamatu märkus, kuid tõsiasi on see, et kõveras istudes ei tule kehast õhku niipalju välja kui sirgelt istudes (rääkimata seismisest).
Me Rolloga teame seda muidugi ammu ja kutsume teineteist sageli kiire füüsilise noomituse abil korrale. Nii jääb asi meelde. Teised lauluvennad ei pruugi aga säärasest märkusest aru saada. Tollel prooviõhtul olime Rolloga aga oma õpetaja Alo Ritsingu ülitabava märkuse peale küll rahulolevalt õnnelikud, sest mehed said sellest aru! Pärast isekeskis arutasime, et säärased õpetaja märkused võiks kuskil üles täheldada. Väga tulemuslik on neid ju kunagi tulevikus proovis meelde tuletada või ka kuskil õllekannu taga meenutada. Just neid lõbusaid märkuseid ja repliike, mida mõistavad täiel määral ainult Alo käe all laulnud mehed.

Ja mis veel - igale poole ja igat asja ei jõua alati kommenteerita. Tihti ei leia kommenteeritavat asjagi üles. Küll võib aga mõni hea mõte peas keerelda. Nõnda peaks siin sobiv koht küll olema, kuhu see peas keerlev mõte maha keerutada ja loetavana lahti rullida. Endal süda rahulikum ja mõnel teisel ehk ka huvitav vaadata.

Fotol lauluvend Aret jaanuarikuises laupäevases laululaagris.