Tort või sport?

"Ma pole pehme tordimees vaid olen vinge spordimees" - umbes säärane mõtte kummitas mul jaanuarikuus peas, kui võtsin vastu otsuse Tartu maratonile minna. Miks? Sest sihuke paks lumi lihtsalt kutsus suusatama ja väga meeldiva tunde saab lumelaudadel libisedes ka. Ja mida muud sa talvel õues ikka teed! Isegi metsa puid ei saa tegema minna, sest lumi kubemeni sügav.

Nõnda peale u. 350 km läbimist kahe kuu jooksul jõudsin elusalt ja tervelt 21. veebruari hommikul Otepääle. Kui oli jäänud 8 minutit stardipauguni, siis tundsin, et midagi rõhub. Ju see oli see liiter spordijooki, mille otsustasin enne starti ära juua. Kuna metsatukk polnud kaugel, siis kiire kepijooks sinna ja tagasi andis paraja sooja sisse. Kui pauk käis, siis hakkas kostma ilus muusika ja keppide klõbin. Muusika (Tartu maratoni hümn) vaibus peagi, kuid klõbin kestis veel 6 ja 11 minutit. Vahepeale jäi 63 km kannatust, kuigi mingit valu ja piina see endast suurt ei kujutanud. Lisaks teeninduspunktid, mis kolletasid kollastest spordijoogi topsidest. Alul läksin suusad jalas jooki kahmama, edaspidi aga leidsin, et ilma suuskadeta pääseb paremini laudadele ligi, et jämesoolaga kaetud hapukurki ja peensoola sisse kastetavat leiba süüa. Otsa mustikasuppi ja spordijooki. Nämm.

Ülilibe suusk ja sõbralikud kaasmaratoonarid tegid sõidu nauditavaks, nõndaet Palu TP-ni oli sõit päris meeldiv. Peale seda algas aga sõit suht tasasel maal, mis pani ainult mõtlema üht - tuleks see finiš vaid rutem. Hellenurme jõudes oli tunne üsna kutu, nõndaet võtsin suusad kähku alt ja jäin sinna sööma ja jooma (khm, spordijooki ja mustikasuppi). Hiljem ajatabelit uurides oli see aga viga, sest Hellenurmes olin jõudnud järgi koorivend Jaanusele. Kuna ma teda aga ei märganud siis jäi omavaheline võidusõit ära. Jaanus finišeeris mõned minutid enne mind. Eks tuleval aastal vaatab...

Tuleb muidugi tunnistada, et finišis oli keel üsna suusavesti peal. Isegi mu väike edevus oli kuskile kadunud - raja äärest optimistlikuid hõikeid teinud Rein ei pannud mind peatuma, et ennast maratonirajal tema pildimasinasse jäädvustada. Kuid lõpp hea - kõik hea. Aeg üle 6 tunni polnud just kiita, kuid midagi kurvastada ka polnud. Midagi kuskilt katki polnud ju läinud ja enesetundelgi polnud viga. Paar tundi hiljem peotantsutunnis läks otsaesine küll kiiresti märjaks, nagu mõnel... , aga see oli aus. Tublisisid TAM-ikaid oli rajal veelgi. Jürimäe Tõnn tegi isegi aja, millega positsioneerus 800 sisse ja finišeerus pea poolteist tundi enen mind. Hullumeelsus! :)

Ikkagi - tort või sport? Enda puhul tuleb vist joon tõmmata kuskile sinna vahepeale, sest ega heast tordist ikka ära ei ütle. Pealegi tuleb füüsiliseks pingutuseks energiat koguda, nõndaet suhkruid sisaldav tort ei olegi paha. Küll tuleb aga olla ettevaatlik selle kesvamärjukese ja kangemaga, sest säärase joogi tarbimise järel saavutatavat heaolutunnet võid nautida vaid finišis.

Torti ja sporti siis ning et tuleval aastal TAMikaid rohkem rajal oleks! Vormile viimast lihvi andev suusalaager toimumas ju enamasti enne maratoni ;)

Foto: Postimees

Miks see loodud sai?

Mingis proovis käis meil Rolloga seletamine. Ei mäletagi, mille kallal me ilkusime või naakusime. Võib-olla oli lihtsalt lõbus olemine, millele aitasid kaasa õpetaja iroonilised märkused. Ahjaa - baritonid ei osanud istuda. Kes istus ühtepidi krõnksus ja kes jalg üle teise - hääle tekitamisele see igatahes kaasa ei aidanud. Nõnda ta siis palus viisakalt baritonidel sirgelt istuda ja jalga mitte üle teise panna - munad tahtvat ka hingata. Kõrvaltvaatajale võib-olla arusaamatu märkus, kuid tõsiasi on see, et kõveras istudes ei tule kehast õhku niipalju välja kui sirgelt istudes (rääkimata seismisest).
Me Rolloga teame seda muidugi ammu ja kutsume teineteist sageli kiire füüsilise noomituse abil korrale. Nii jääb asi meelde. Teised lauluvennad ei pruugi aga säärasest märkusest aru saada. Tollel prooviõhtul olime Rolloga aga oma õpetaja Alo Ritsingu ülitabava märkuse peale küll rahulolevalt õnnelikud, sest mehed said sellest aru! Pärast isekeskis arutasime, et säärased õpetaja märkused võiks kuskil üles täheldada. Väga tulemuslik on neid ju kunagi tulevikus proovis meelde tuletada või ka kuskil õllekannu taga meenutada. Just neid lõbusaid märkuseid ja repliike, mida mõistavad täiel määral ainult Alo käe all laulnud mehed.

Ja mis veel - igale poole ja igat asja ei jõua alati kommenteerita. Tihti ei leia kommenteeritavat asjagi üles. Küll võib aga mõni hea mõte peas keerelda. Nõnda peaks siin sobiv koht küll olema, kuhu see peas keerlev mõte maha keerutada ja loetavana lahti rullida. Endal süda rahulikum ja mõnel teisel ehk ka huvitav vaadata.

Fotol lauluvend Aret jaanuarikuises laupäevases laululaagris.