Suvi algas!

Koorisuvi sai sel nädalavahetusel Kõverajärvel tõepoolest alguse, mil tugevamad TAMist ja TÜANist sealses metsamajas Mehhiko-temaatiliselt kokku said. Ilm oli eestimaiselt hea - mõõdukalt soe ja mõõdukalt päikse-vihmaline. Nädalatagusest troopikaleitsakust oli järvevesi veel nõnda soe, et kannatas täitsa ujumaski käia. Nii meeldivast saunast kui ka muidu. Täitsa hää oli.

Lustakaid, laululisi ja halenaljakaid seiku jagus küllaga, alates katki läinud helivõimendist (lastes endi laulul kõlada), paadirallist ja sääsehordidest kuni pisut hapukavõitu lihani, mis kõhukestele just eriti head ei teinud. Pall oli päris katki, nõndaet õnnetu oli teist kohe vaadata. Uueks üritusteks oleme kindlasti juba karastunumad.

Tänud korraldajatele ja kena algavat suve!

Jumal keisrit kaitse sa!

Mitte ihuparfüümi vaid sääsetõrjevahendi lõhn oli see, mis eile Maarja kiriku hoonesse sisenedes ninna lõi. Aplad sääsed olid jõudnud ka sinna.

Olukord TAMi ridades oli aga eile ärev. Proovideks ei tulnud mehi piisaval arvul kohale, mistõttu jäi õhtuse kontserdi keerukaim lugu Läte "Pilvedele" üldse läbi harjutamata. Teisipäevases proovis kõlas see laul aga üsna kasinalt. "Mis saab õhtul?", kumas nii mõnegi mehe peas. Kui 100-aasta tagust aega kirjeldades räägiti, et nii mõnigi keeruline lugu (sh. Pilvedele) taheti keerulisuse pärast laulupeo repertuaarist üldse välja jätta, siis see pani meid vaid irooniliselt muigama. Alo mõtetes kõlkus loo esitamata jätmine ka nüüd, sest väga palju mehi jäi ka õhtul tulemata.

Õnneks midagi säärast ei sündinud. Esimese kontserdipoolega meelsus kasvas, vaheajal tegime isegi proovi ja laulsime selle loo laulmiseks ekstra sünnipäevalauast kohale tulnud Jänkule ja varasemale sünnipäevalapsele Andrile "elagu!" ka ära. Järgnev Pilvede esitus oli suurepärane.

Eesti Laulu Pidu oli suurepärane oma vaheldusrikka repertuaari ja ülieeskujuliku korraldusega. Müts maha Akadeemilise Emajõe ees - suurepärased ideed suudavad nad veel paremini teostada (pidades ka silmas mulluaastast Laulupeo tuletoomist).

Pildil Emajõe laulikud proovi tegemas - neid oli siis juba piisavalt kohal

Igakevadiselt jõel

Mõned päevad tagasi sai taas ette võetud üritus, mis leidis aset juba 5. korda. Sedakorda Elva jõel. Oli väga vahva, vaatamata algupoolel väga võsasele jõele. Meenutas teine isegi nagu takistussõitu rohkem. Ilm oli aga soe ja päike paitas põske, mistõttu olid matka lõpus terve seltskonna näod rahulolevalt rõõmsad. Aasta pärast jälle.

Kõuepäevad

"Hullem kui sümfooniaorkester!", ütles eile Alo selle peale, kui äike Veskist kuskil sajakonna meetri kaugusel meeletu kärgatusega maasse põrutas. Veski aken oli lahti, kuid mehi see ei hirmutanud. Pigem isegi vastupidi - meeste väega näis üsna hubane väljas sähviva-mürtsuva äikese vastu olla, vihmavalingut kuulata ja laulda. "...säält nagu äike alla orgu kajab..." Mnjah.

Äikest oli eile proovis rohkemgi, kui ainult akna taga. Peale suurepärast kevadkontserti näib olema meestel tunne, et hooaeg on läbi ning koori tegevusest osavõtt pole enam eriti kohustuslik. Proovid ja ürituste registratsioonid on hõredad ning see tegi õpetaja pilgu ja mõtted kõueilmeliseks. Meil on aga ees veel üks individuaalne ja kaks ühiskoorides ülesastumist Rakveres maastelaulupäeval ja Pärnus hansapäevade öölaulupeol... mõlemad kenade uute repertuaaridega ning meeldivas miljöös. Kuidas me nendele üritustele hõredas kammerkoosseisus läheme, ise nimetame endid üle 50-meheliseks suureks meeskooriks...

Pildid 9. mai emadepäevakontserdilt (autoriks Antsu-onu).
Esimesel pildil on esitamisel "Üksteist peab hoidma". Maarjalille ja Kurekellaga koos kõlas see lugu ligi kahe ja poole tunnise kontserdi lõpus kohe nõnda hästi, et tuli kordamisele.
Teisel pildil on kontserdile imelist kõla lisamas Tartu Kellade ansambel
Kolmandal pildil - teate vist isegi, mida esitatakse.

Huvitav

Täna öösel nägin unes, et toimus mingi koori väljasõidu korraldamine. Kõik tegutsesid nagu tavaliselt ja kõigil oli ka üsna rahulik meel. Midagi tundus siiski kummalist olevat... Kuskilt tasahilju, kuid samas rabavalt sain aru, et me läheme Argentiinasse! Kuid miks käis asjaajamine selliselt, nagu sõidaksime kuskile Põlvasse? Ei mingit paanikat ega närvilisust. Tundus, nagu mehed ei teakski, kuhu me tõepoolest läheme.

Kas teame ka täna, kuhu läheme? Või mis meid ees ootab? Oleme äkki hoopis saavutanud tasakaalu, mille najalt pole ärevuseks põhjustki. Mina üksi ainult mõtlen et kas ja kuidas ja mismoodi - ehk hoopis aitab selleks korraks ja annaks võimaluse kellelegi teisele - pisut teistmoodi vaadata ja teha.

Mis siis Rootsis tegelikult toimus?

Mis siis Rootsis tegelikult toimus - pealtnäha tegelikult täiesti viisakas kontsertreis, mida ilmestasid uhked publikurohked esinemised Cristiane kirikus ja Göteborgi ülikooli aulas. Neid kontserte võib nimetada tavapärastest küll pisut erinevateks, sest ega ei meenu, et ühel päeval oleks samas kohas antud mitu kontserti või et lähikümnendil oleks mõnes välismaa (ja ka tartuvälises) kirikus olnud kuulajaskond suurem, kui neile laule laulev TAM. Eks viimane näitab, et eestlasi on Göteborgis ikka üsna palju. Nii sõjaajal sinna läinuid, nende järeltulijaid kui ka tudengeid. Nõnda on nad suutnud kokku panna kena segakoori, kes meile ja meiega kenasti laulis. Üsna soe tunne oli.

Göteborgi Ülikoolis toimunud kontserdid olid üsna sarnased meie kevadkontserditega, mida tulevad kuulama sõbrad-sugulased ja muidu fännid. Traditsionaal ühesõnaga. Seal linnas suudeti neid kontserte aga anda ühe päevaga suisa kaks ja 150 (Rootsi) kroonise piletihinnaga! Täiesti uskumatu, aga nii see oli. Kui pärastlõunasel kontserdil oli kuulajaid kõva kolmandik aulatäit, siis õhtul oli aula peaaegu täis. Ka korraldus toimis, nimetaksin kohe – profesionaalselt laitmatult. Kellaajaline proovigraafik, saalilubaja, piletimüüjad jne. Meie boheemlaslikul seltskonnal oli sealt küllaga eeskuju võtta. Muuseas, meie võõrustaja, Göteborgi Akadeemiliselt Meeskoor, laulis ainult peast. Ka eestikeelset „Leelot“ ja „H.M.M“. TAM teeb oma proove 2x sagedamini, kuid ikka olid mõnel mehel noodikaaned käes. Piinlik, kui arvestada, et olime neid lugusid ’nühkinud’ juba jaanuarist saati.

Ma ei taha aga meeste kallal norida. Vastupidi. Alo andis üleeilses proovis möödunud kontsertreisile viiepalliskaalal tugeva ’hea’ hinde. Hääl püsis meil tõesti lõpuni vormis ja lood kõlasid suurepärase kõlaga ülikooli aula toel uhkelt kontserdite viimaste lauludeni välja. Miinuseks tõi ta pika sinnasõidu, mis hääli natukene ikkagi väsitas.

Mulle pakkus aga suurt hingerõõmu meeskoor koos Aloga ise. Ma ei räägi siin sellest, et kõik ennast väga kenasti ülal pidasid. Eks ikka tuli kedagi hommikul hotellis vahetult enne bussi väljumist üles ajada ja aidata unise Palli trummikotist nirisevat fantat, mille pudelil kork lahti jäänud, enne bussiastumist reostuse vältimiseks välja valada, kuid siiski – TAM näitas ennast parimast küljest. See külg avaldus laupäevasel õhtusöögil rootslastega, kus toimus meeleolukas mitteametlik võistulaulmine. Vaheldumisi rootslastega sai veiniklaaside taga eeskujulikult maha lauldud repertuaar, mis ei lubanud rihma lõdvaks lasta ega joogile keskenduda. Ja polnud tarviski. Parimas headuses tuli meie poolt esitamisele üle 10 loo, millest suurima aplausi ja tänuhõiked teenis piano-pianissimo esituses T.Vettiku „Kuu“.

Säärases vabas olekus tulevad esitused on meeldivad nii lauljatele kui kuulajatele, nõnda et kui me suurema seltskonnaga südaöö paiku peolokaalist lahukusime, valdas meid tõeline joovastus. Joovastus, mis ei tulenenud tarbitud vähesest alkoholist, vaid pigem läbi laulude väljaöeldust. Me kõik tundsime end justkui parema inimesena.

Nõnda ei vaibunud meestelaul öisel jalutuskäigul läbi kevadelõhnalise pargi öömaja poole, ega ka päev hiljem laevakajutis, kuhu kogunes pooleteisetunnise koorirepertuaari mahalaulmise lõpuks rohkem kui kümnemeheline seltskond. Ühise lauluga seigeldi väljadel, kus metsloomi rajuna tormab, tehti õlut, lennati linnutiivul, püüti väsinud häälega isegi pilvedele jõuda...

Tõepoolest oli ja on hea tunne olla seltskonnas, kus tahetakse laulda, olla meeskoori mees!

Enamik pilte kõnelevad enda eest. Neljandal pildil on aga Hain Rebas, rahvuskaaslane Rootsis, tänu kellele TAM Göteborgi üldse jõudis.