esmaspäev, 15. märts 2010

Miks Jänku ja Kunni anekdoote nii hea kuulata on


Enamus mehi astuvad alati sammu lähemale, kui Jänku või Kunn harvast oma anekdoote pajatavad. Võiksid tihemini, sest on ju põhjust, nad teevad seda väga hästi - hea lugu, ilmekas esitus ning peast räägitud.

Sama asi kehtib ka laulude esitamisetel. Kui koor ennast ilmekalt väljendab ja noodi asemel dirigendi (publiku) poole vaatab, siis vaatab ka publik meid. Mitte ei sirvi kavasid ega tegele muu kõrvalise tegevusega. Dirigendi poole vaadates ei eksi me ei sissetulekute, alustamiste ega dünaamikaga ning suuremat headmeelt tunnevad lõpuks nii dirigent,lauljad, kui publik.

Miks ma seda räägin - viimasel ajal on meie repertuaari tulnud hulga vahvaid ja ilusaid lugusid. Laule, mis mahuvad kõigest ühe-kahe noodilehekülje peale. Miks aga, olles mitu kuud juba harjutatud, neid suur hulk mehi ikka noodist laulab?! Õpetaja on sellele juba hulga vihjeid teinud. Kaua ta aga nõnda jõuab! Püüdkem seada oma kooriskäimise eesmärgiks seda, et võimalikult palju laule selgeks saada, mitte läbi laulda. Loomulikult ei ole keegi kohustatud Carmina Buranat pähe õppima. Aga "Tuulevaiksel ööl" ja mitmed teised lood on sellised, millede ilmeka peast esitamisega pälvime päris kindlasti suuremat tähelepanu, kui lugu ajaleheuudise moodi ette veerides.

Pole ka minul kõiki lugusid peas. Kuid teen ise ja julgen soovitada noot proovis lihtsalt käest ära panna ja juba kuid mahaveeritud lugu peast ära laulda. Tuleb välja küll. Kui ka esimene kord läheb mõni sõna meelest, siis teine-kolmas kord enam ei lähe. Õpetaja ka ei pahanda. Hoopis tunneb headmeelt ja näitab võib-olla mõne asja veel paremini ette. Proovige järgi! :-)

esmaspäev, 8. märts 2010

Meid pole nii palju, et endi hulgas pealtvaatajaid omada.



Ei ole ma niiväga "vanakoolimees", kuid lugu pean nendest väga. Mispärast? Asja võiks võrrelda hetke olukorraga Eesti suusakoondises, kus noored pole enam need, kes lahkuvad vene kooli läbikäinud mehed. Kaasaja head tingimused ja suured valikuvõimalused on loonud olukorra, kus kehtib uus sõna "kerge õppustel, raske lahingus". Raskeid lahinguid aga tegelikult ei tunta. Spordis küll, kuid koorielus mitte. "Latt" on tulemusena lihtsalt madalamale langenud. On see kaasaja paratamatus? Vist küll.
Aga ei ma ei taha viriseda, kaugel sellest. Asja positiivne pool on see, et uus olukord on loonud võimalused, mida me ei oska ehk veel ära kasutada. Ülemineku ajal kipub aga seetõttu lihtsalt mõõn tekkima.

Esmaabi on lihtne - julgus, osavõtlikus, pealehakkamine, kannatlikus, tähelepanelikkus, teistega arvestamine... aga ka loobumisoskus millestkist muust meelepärasest selle ühe ja meeldivama eesmärgi nimel. Rea-laulumees võib küll arvata, et mis temast ja tema arvamusest. Kuid kui ta miinimumigi ei tee - ennast hääleseadesse ja õigel ajal kooriproovikoori ei too või koori üritusest osa ei võta, oma puudumistest rühmavanemat ei teavita ega koori tegemiste vastu erilist huvi ei tunne... mis teda siis kooris üldse hoiab? Meid pole nii palju, et endi hulgas pealtvaatajaid omada.

Käesoleva jutu ajendiks on 4-koori kevadball 19. märtsil, kuhu on hetkeseisuga (8. märts) registreerunud vaid viiendik(!) koori liikmetest...

esmaspäev, 1. märts 2010

Mõnele mehele isegi meeldib!

Ja siinkirjutajale ka. TÜANiga käsikäes ja Veiko Ratase juhendamisel ette võetud peotantsukursused nimelt. Sest mis võib vaheldusrikkam olla, kui muidu istuvale-seisvale koorilaulu harrastajale on tekkinud võimalus muusikarütmis jalga keerutada. Igatahes! Meeldivam pool asja juures on veel see, et naised on alati kohal. Kui meestega on nii, et kes suusatab, kes on komandeeringus või kes unustab tantsutrenni lihtsalt ära, siis naistega pole seda juhtunud. Isegi vingus nägu nad ei tee. Nii on tantsuproovis (kahjuks) üsna tavaline nähe, et naine tantsib naisega. See vist on isegi parem, kui naine päris üksinda on - saavad omavahel vähemasti vaielda, kumb parasjagu mees on ja kes astub parema jalaga edasi ja kes vasaku jalaga tagasi. Naiste rollis eelistavad nad muidugi rohkem olla ja see on hea, sest lõpuks mehe ligi saades tuleb mõlemal ikkagi naine olla.

Mehed on tantsutrennis see-eest või sees ja miks ei peakski?! Kui naerusuine naisterahvas sulle peale kiiret pööret ujerõõmsalt otsa vaatab või kui märkamatult üks naispartner tantsupõrandal sinu ees teise vastu vahetub - liikumine veel sinna juurde - mida vahvamat ühelt uniselt pühapäevaõhtult veel tahta! Nõnda siis, et kui Maika kipub vahel Viisakas Viil olema, siis näiteks Rollo on 100% alati kohal (khm, lauluproovides pole kaugeltki nii). Nagu ülejäänud naistest ja headest elukommetest lugu pidavad meesterahvad. Pole paha. Kevadballil ja naiskoori juubelipeol tantsime!