Jõulupeolt koju kõndides oli mul pihus üks lakitud küüntega käsi. Pall oli katki ja et ta pisutki sirgjoonelisemalt (rutem) kõnniks, oli õigustatud abikäe ulatamine. Sadas vaikset lund ja tuul puhus selja tagant – ei häirinud nõnda miski.
Samamoodi ei häirinud miski jõulukontserdil ega järgnenud peol. Intriige kuumavereliste ladina-ameeriklaste peol jagus – tülisid naiste pärast, näiteks Pedrol, kuid lõpuks kallistasid kõik teineteist, leppisid ära ja läksid rahulike südametega oma kodudesse laiali. Tore.
Meeskoori ja naiskoori on nagu heas läbisaamises venda ja õde. Hoolitsetakse üksteise eest, usaldatakse – nõnda sünnivad käsikäes kiftimad peod, mida kellelgi teisel, kui koorirahval, ei ole.





