Kaugeid hommikuid meenutades vaatasid mehed täna pühalikult päikese tõusu. Üheskoos võeti üks solfedžo tund, mille järel asuti rattal lõputule teele. Mööda aiaäärset tänavat sõites jõuti üksiku tammepuuni, kes nukralt pensionipõlve pidas. "Oi tamm tammekene", mõtlesid mehed ja astusid rattalt maha. Puukene oli aga päris ehmunud. Ilmutusena kerkisid ta silme ette mootorsaag ja kirves, milliseid ta puude tüvepuruga kaetuna möödujate õlgadel oli näinud.
"Hea küll," kostus otsustav hääl seltskonnast, "ega me siin mingit jenkat nüüd ka tegema ei hakka". Ja nad astusid ümber puu. Tammel oli asi selge. Mõtetes tõusis ta pilvedele, kust kauge möödanikuna kerkisid silme ette väsinud linakatkujad, seljas rukkivihke rehe alla kandmas. Kuu peegeldus all voolavalt jõelt. "Nagu kuu jõgi! Tema enda oma", leevendas tammeke oma mõtteid. Ühel hetkel hakkas aga kostuma midagi veelgi rahulikumat, muretumat, mis peletas igasuguse hirmu... suur kuionu puu...
Ilus kontsert oli :-)
