21. aprillil

Kaugeid hommikuid meenutades vaatasid mehed täna pühalikult päikese tõusu. Üheskoos võeti üks solfedžo tund, mille järel asuti rattal lõputule teele. Mööda aiaäärset tänavat sõites jõuti üksiku tammepuuni, kes nukralt pensionipõlve pidas. "Oi tamm tammekene", mõtlesid mehed ja astusid rattalt maha. Puukene oli aga päris ehmunud. Ilmutusena kerkisid ta silme ette mootorsaag ja kirves, milliseid ta puude tüvepuruga kaetuna möödujate õlgadel oli näinud.

"Hea küll," kostus otsustav hääl seltskonnast, "ega me siin mingit jenkat nüüd ka tegema ei hakka". Ja nad astusid ümber puu. Tammel oli asi selge. Mõtetes tõusis ta pilvedele, kust kauge möödanikuna kerkisid silme ette väsinud linakatkujad, seljas rukkivihke rehe alla kandmas. Kuu peegeldus all voolavalt jõelt. "Nagu kuu jõgi! Tema enda oma", leevendas tammeke oma mõtteid. Ühel hetkel hakkas aga kostuma midagi veelgi rahulikumat, muretumat, mis peletas igasuguse hirmu... suur kuionu puu...

Ilus kontsert oli :-)

Käsikäes

Jõulupeolt koju kõndides oli mul pihus üks lakitud küüntega käsi. Pall oli katki ja et ta pisutki sirgjoonelisemalt (rutem) kõnniks, oli õigustatud abikäe ulatamine. Sadas vaikset lund ja tuul puhus selja tagant – ei häirinud nõnda miski.

Samamoodi ei häirinud miski jõulukontserdil ega järgnenud peol. Intriige kuumavereliste ladina-ameeriklaste peol jagus – tülisid naiste pärast, näiteks Pedrol, kuid lõpuks kallistasid kõik teineteist, leppisid ära ja läksid rahulike südametega oma kodudesse laiali. Tore.

Meeskoori ja naiskoori on nagu heas läbisaamises venda ja õde. Hoolitsetakse üksteise eest, usaldatakse – nõnda sünnivad käsikäes kiftimad peod, mida kellelgi teisel, kui koorirahval, ei ole.

Uus lillepoiss

Olime eile just jõudnud enne esinemist Rolloga korraks pingile istuda, kui kellegi must käsi Rollo õlale langes. See oli koorivanema kinnastatud käsi. Rollol tuli Madele peale esinemist lillekimp anda. "Ei tea, kas see oli nüüd sellest, et ma juuksed olen ära ajanud", arutles krimpsus näoga Rollo pärast ülesande vastuvõtmist. "A kas ta siis juustega oleks lilli varem halvemini üle anda saanud?", mõtlesin edasi.

Asjamehelikult ta selle protseduuriga igatahes hakkama ei saanud. Made oli rõdul, kui kontsert lõppes. Utsitas mindki asja talle meelde tuletama, kuid lavalt maha tulles ja kõiksee kooriga rõdule minnes jättis ikka kimbu alla. Eitea, kudamoodi need noored lilli üle anda oskavad, kui vanemadki olijad täpselt ei mõista.

Muidu oli eilne advendikontsert kift. Kui "Karulaane jenka" trummide, kitarri, kontrabassi ja lõuamandoliini saatel kõlama hakkas, siis paistis enamjaolt rõõmsaks muutunud publiku seast välja üks vanatädi, kes kipra tõmbunud kulmude alt pillimehi silmitses. Äkki harjutab tal samasugune bänd öösiti kõrvalkorteris? Õnneks ta pilk leebus, kui hakkas oreli saatel kõlama "Eks teie tea".

Reede, 10. detsember

Eile ma proovi ei jõudnud. Mitte lumesaju tõttu, nagu maamees Rollo, vaid et tööd oli palju. Lumesadu oli aga positiivne nähe. Nii kift oli kontori aknast vaadata, kuidas hanged kasvasid. Minu teise korruse aknani oli neil veel kasvuruumi. Varsti saab suusatama.

Vaatamata kõigele oli ka Rollo, kelle helistasin, heas tujus. Paadunud optimist, nagu ta on. Unistas, et küll oleks hea Syncroga (VW T3) ringi lasta. Ei olnud üllatus. Samas märkis üllatusena ära Marikeni sõnad, kes kiitis Volvot, mis kindlameelselt lumehangedest läbi tuhisenud oli. Või umbes nii.

Lumehangi sain ise murda täna hommikul pool seitse, mil autot välja kaevasin ja ujuma sõitsin. Meeldivad tegevused kõik. Aknast paistis ilm igatahes hullem kui tänaval, mis rohkem udusulgedes maailma meenutas. Ei mõista, mispärast toiduvarumist ja kojujäämist soovitavat juttu raadiost lasti. Ruumi oli seetõttu linnas lahedalt. Ujula parklat ilmestasid aga rohkem kõrgema kõhuga autod. Ja Maximast sai odavat kala.

Lumi, rannaliiv ja seened

Palju vett on vahepeal maha sadanud, nõndaet jõed ja järved on taas kerkima hakanud. Enne kevadet! Nüüd on aga maa külm ja meeldiv lumepuru peal. See oli vist ka ajendiks, miks Üllar agitatsiooni tegi ning koorimehi möödunud laupäeval Nõo rannahalli võrkpalli lööma kutsus.

Peab ütlema, et viimasest, vist septembri algusest pärinevast pallimängust polnud kõige võidukamad mälestused, kuid see ei takistanud nüüd kaasa löömast. Ja vägagi meeldiv oli - pehme kivideta liiv, soe saal, mõnus muusika taustaks - mida aktiivne hing veel ihaldada võiks?!

Mängutulemused jäid üsna viigiseks, kuigi vastaskolmik sai meie neliku vastu võite rohkem. Hea tunne aga, et kõik pallid said löödud enam-vähem sinna, kuhu mõeldud. Suud-silmad pääsesid samuti liivast.

Pärast kostitas Üllar veel sauna ja seente ja .... Autojuht Aret kiibitses asja küll veidi viltuse näoga, kuid usun, et toimunuga rahule jäi temagi. Saunast ta ju ei pääsenud

Aitäh Üllarile mõnusa olemise eest!



pilt: www.rannahall.ee

Jumalik kontsert ja vanamoeline pidu

Umbes nõnda võib kirjeldada 6. novembril toimunud TAMi ja Emajõe Laulikute ühisüritust, mis algas kontserdiga Paide kirikus ning päädis keskaja stiilis peoga Roosna-Alliku mõisas. Väga hästi olid ette valmistatud mõlemad, mida kinnitas katkematu aplaus kontserdi lõpus kui uhked kostüümid enamiku mõisapiduliste üll. Koorirahvas teab, kuidas pidu pidada.

Mida teeb TAM oma vilistlastega iga 4. novembri hommikul?

Õige vastus on see, et laulab kell 7.00 oma dirigendi Alo voodist üles. Nõnda kõlas ka sel aastal üle Tammelinna majade reibas Meeste Laul, mis võis üles ajada ka nii mõnegi naabermaja elaniku. Kusjuures hääle andis seltskonnale kätte Alo õpilane Kuno.

Palju õnne, jõudu ja jaksu, Alo!