Käsikäes

Jõulupeolt koju kõndides oli mul pihus üks lakitud küüntega käsi. Pall oli katki ja et ta pisutki sirgjoonelisemalt (rutem) kõnniks, oli õigustatud abikäe ulatamine. Sadas vaikset lund ja tuul puhus selja tagant – ei häirinud nõnda miski.

Samamoodi ei häirinud miski jõulukontserdil ega järgnenud peol. Intriige kuumavereliste ladina-ameeriklaste peol jagus – tülisid naiste pärast, näiteks Pedrol, kuid lõpuks kallistasid kõik teineteist, leppisid ära ja läksid rahulike südametega oma kodudesse laiali. Tore.

Meeskoori ja naiskoori on nagu heas läbisaamises venda ja õde. Hoolitsetakse üksteise eest, usaldatakse – nõnda sünnivad käsikäes kiftimad peod, mida kellelgi teisel, kui koorirahval, ei ole.

Uus lillepoiss

Olime eile just jõudnud enne esinemist Rolloga korraks pingile istuda, kui kellegi must käsi Rollo õlale langes. See oli koorivanema kinnastatud käsi. Rollol tuli Madele peale esinemist lillekimp anda. "Ei tea, kas see oli nüüd sellest, et ma juuksed olen ära ajanud", arutles krimpsus näoga Rollo pärast ülesande vastuvõtmist. "A kas ta siis juustega oleks lilli varem halvemini üle anda saanud?", mõtlesin edasi.

Asjamehelikult ta selle protseduuriga igatahes hakkama ei saanud. Made oli rõdul, kui kontsert lõppes. Utsitas mindki asja talle meelde tuletama, kuid lavalt maha tulles ja kõiksee kooriga rõdule minnes jättis ikka kimbu alla. Eitea, kudamoodi need noored lilli üle anda oskavad, kui vanemadki olijad täpselt ei mõista.

Muidu oli eilne advendikontsert kift. Kui "Karulaane jenka" trummide, kitarri, kontrabassi ja lõuamandoliini saatel kõlama hakkas, siis paistis enamjaolt rõõmsaks muutunud publiku seast välja üks vanatädi, kes kipra tõmbunud kulmude alt pillimehi silmitses. Äkki harjutab tal samasugune bänd öösiti kõrvalkorteris? Õnneks ta pilk leebus, kui hakkas oreli saatel kõlama "Eks teie tea".

Reede, 10. detsember

Eile ma proovi ei jõudnud. Mitte lumesaju tõttu, nagu maamees Rollo, vaid et tööd oli palju. Lumesadu oli aga positiivne nähe. Nii kift oli kontori aknast vaadata, kuidas hanged kasvasid. Minu teise korruse aknani oli neil veel kasvuruumi. Varsti saab suusatama.

Vaatamata kõigele oli ka Rollo, kelle helistasin, heas tujus. Paadunud optimist, nagu ta on. Unistas, et küll oleks hea Syncroga (VW T3) ringi lasta. Ei olnud üllatus. Samas märkis üllatusena ära Marikeni sõnad, kes kiitis Volvot, mis kindlameelselt lumehangedest läbi tuhisenud oli. Või umbes nii.

Lumehangi sain ise murda täna hommikul pool seitse, mil autot välja kaevasin ja ujuma sõitsin. Meeldivad tegevused kõik. Aknast paistis ilm igatahes hullem kui tänaval, mis rohkem udusulgedes maailma meenutas. Ei mõista, mispärast toiduvarumist ja kojujäämist soovitavat juttu raadiost lasti. Ruumi oli seetõttu linnas lahedalt. Ujula parklat ilmestasid aga rohkem kõrgema kõhuga autod. Ja Maximast sai odavat kala.