Enamus mehi astuvad alati sammu lähemale, kui Jänku või Kunn harvast oma anekdoote pajatavad. Võiksid tihemini, sest on ju põhjust, nad teevad seda väga hästi - hea lugu, ilmekas esitus ning peast räägitud.
Sama asi kehtib ka laulude esitamisetel. Kui koor ennast ilmekalt väljendab ja noodi asemel dirigendi (publiku) poole vaatab, siis vaatab ka publik meid. Mitte ei sirvi kavasid ega tegele muu kõrvalise tegevusega. Dirigendi poole vaadates ei eksi me ei sissetulekute, alustamiste ega dünaamikaga ning suuremat headmeelt tunnevad lõpuks nii dirigent,lauljad, kui publik.
Miks ma seda räägin - viimasel ajal on meie repertuaari tulnud hulga vahvaid ja ilusaid lugusid. Laule, mis mahuvad kõigest ühe-kahe noodilehekülje peale. Miks aga, olles mitu kuud juba harjutatud, neid suur hulk mehi ikka noodist laulab?! Õpetaja on sellele juba hulga vihjeid teinud. Kaua ta aga nõnda jõuab! Püüdkem seada oma kooriskäimise eesmärgiks seda, et võimalikult palju laule selgeks saada, mitte läbi laulda. Loomulikult ei ole keegi kohustatud Carmina Buranat pähe õppima. Aga "Tuulevaiksel ööl" ja mitmed teised lood on sellised, millede ilmeka peast esitamisega pälvime päris kindlasti suuremat tähelepanu, kui lugu ajaleheuudise moodi ette veerides.
Pole ka minul kõiki lugusid peas. Kuid teen ise ja julgen soovitada noot proovis lihtsalt käest ära panna ja juba kuid mahaveeritud lugu peast ära laulda. Tuleb välja küll. Kui ka esimene kord läheb mõni sõna meelest, siis teine-kolmas kord enam ei lähe. Õpetaja ka ei pahanda. Hoopis tunneb headmeelt ja näitab võib-olla mõne asja veel paremini ette. Proovige järgi! :-)
