Meid pole nii palju, et endi hulgas pealtvaatajaid omada.

Ei ole ma niiväga "vanakoolimees", kuid lugu pean nendest väga. Mispärast? Asja võiks võrrelda hetke olukorraga Eesti suusakoondises, kus noored pole enam need, kes lahkuvad vene kooli läbikäinud mehed. Kaasaja head tingimused ja suured valikuvõimalused on loonud olukorra, kus kehtib uus sõna "kerge õppustel, raske lahingus". Raskeid lahinguid aga tegelikult ei tunta. Spordis küll, kuid koorielus mitte. "Latt" on tulemusena lihtsalt madalamale langenud. On see kaasaja paratamatus? Vist küll.

Aga ei ma ei taha viriseda, kaugel sellest. Asja positiivne pool on see, et uus olukord on loonud võimalused, mida me ei oska ehk veel ära kasutada. Ülemineku ajal kipub aga seetõttu lihtsalt mõõn tekkima.

Esmaabi on lihtne - julgus, osavõtlikus, pealehakkamine, kannatlikus, tähelepanelikkus, teistega arvestamine... aga ka loobumisoskus millestkist muust meelepärasest selle ühe ja meeldivama eesmärgi nimel. Rea-laulumees võib küll arvata, et mis temast ja tema arvamusest. Kuid kui ta miinimumigi ei tee - ennast hääleseadesse ja õigel ajal kooriproovikoori ei too või koori üritusest osa ei võta, oma puudumistest rühmavanemat ei teavita ega koori tegemiste vastu erilist huvi ei tunne... mis teda siis kooris üldse hoiab? Meid pole nii palju, et endi hulgas pealtvaatajaid omada.

Käesoleva jutu ajendiks on 4-koori kevadball 19. märtsil, kuhu on hetkeseisuga (8. märts) registreerunud vaid viiendik(!) koori liikmetest...